Lähme välja ka ? Endast välja v?

Lennujaam. Mitu h vajalikust ajast varem kohal, et netti minna ja Londonis hostel bookida. Tehtud. Järjekorda. No ei tea kas oleme ikka õiges järjekorras. Lähme teise. Jaa, meie lennu number ja puha. Seisame. Seisame veel. Meie ette jäänud ainult u 15 in. No ei tea. Pool h lennuni jäänud. Asi imelik.

Meie ees olev neiu ütleb, et lennuk on täis. Eile olevat mingi lend tühistatud ja nüüd eilse lennu inimesed läksid tänase lennuga. Mis sa ikka muud teed, kui naerad omaette jälle. Meiega ju juhtub alati..

Aga ega see kõik veel pole.

Me enne targad tegime self check-in'i. No masinas ja omapäi. Jaaa. Targad.

Olime küll targad. Meil oli lennukis koht olemas :D. Asi naljast kaugel. Onu leti taga ütleb, et me magasime lennu siis lihtsalt maha. Nüüd vaja uus pilet osta. Teised, kes lennule ei saanud, viidakse hotelli. Ootasime siis natuke veel, kuni onu meiega tegeleb, kuna meil pidi olema „more complicated situation“. Kui lõpuks talle oma passid andsime, saime kiirelt vastu uue bookingu homsele lennule ja ütles veel et oodake teistega koos, varsti viiakse teid hotelli.

Pandi kõik me 10-15 in minibussidesse ja viidi hotelli. Me ju polegi veel Austraalias hotellis olnud... Püüdsime ennast hotelli ette jõudes vaos hoida ja üritasime mitte suu lahti vaadata. Nii kui toateenidaja tagant uks kinni läks, tegime me Anniga väike kilje ja hüppasime voodisse. Mõnuuuuuuuuuuuuus:D. No igal halval asjal on meie jaoks alati ka hea külg olnud. Oleme ilusas hotellis, kuigi Londonis ei näe midagi.

Samas vaja veel homme lennule jõuda, nii et ei tasu veel hõisata :D.

Sidelõpp.

Malaysia - Kuala Lumpur

Lennukist maha. Õhk nii paks ja lämbe, et no seisa paigal ja hoia käed-jalad laiali, siis vbl ei hakka palav. No saime lennujaama sisse. Valisime siis omale järjekorra ja ootasime. Ootasime veel.. Meie mees oli siis oma kontrollis nii aeglane. Pärast saime aru miks, kui meie kord tuli. Kõigepealt astus Anni julgel sammul, pass käes, otsust ootama, kas saab läbi või viidakse kontrolli jälle. „Anni..Anni..from Estonia..I like your eyes...Where do you study?...What you're doing next?...Vet? Animal doctor? Aaa. Animal doctor...yes...“ Nii. Sai läbi. Minu kord. „Mariana..Mariana..Marianna..Where r you studying? Aaaa...high school, finish..aaa. University. Aaa. My friend think you very pretty.“ Ja nii ta tegi järjest ilmselt kõigiga. Ühte meest hoidis ka kaua kinni, kujutlusvõime tööle panna, siis võib arvata mis ta temale rääkis.

Nii kui busside poole jõudma hakkasime, mis meid linna pidid viima, olid 10 muri juures ja igaüks tahtis oma bussi tirida. Meil nalja kui palju. Valisime bussi, 8RD (30 eeku?), saime palju tähelepanu ja sõitsime tund aega centralisse. Seal oli kohe uus muri juures ja otsustasime, et lähme siis ta takso peale, saame vähemalt hosteli ette (30RD - teist korda sõites sama teed saime 2x odavamalt. lennujaamas juhmid ja ei jagand palju miski maksta võib).

Hostel oli huvitav. Undav konditsioneer, 3 voodit, peegel ja prügikast. No lina moodi asi oli ka voodi ümber ja padi. Õhtul käisime niisama linna peal, söömas ja jalutamas. Sõime jäätist, sest lennujaamas prae juba võtsime (jõle halb kana, aga kõht oli tühi). Jäätis oli suur, ainult ¾ oli sellest jää. Huvitav iseenesest. Veel proovisime durian'i. Anni esmane emotsioon jääb pikaks ajaks meelde.. Tegu oli, võib isegi väita, et kõige halvema asjaga mis elus proovinud olen. Kohalikud ja pilud pistsid kahe suu poolega, minul läks aga igakord nendest mööda kõndides süda pahaks, juba paljast lõhnast. Aga kogemuse võrra rikkamad jällegi. Nagu oleks söönud paljast võid aga kordades hullem. Kuna meil seda nii palju oli, siis andsime mööduvale vana paarile, kes olid pärit Californiast, ka proovida. Näod tõmbusid koheselt krimpsu. A ja durian on hotellides keelatud, lõhna pärast.

Teine päev veetsime 8h poodides...Šoppajate paradiis, nii odavad hinnad, et hindu peaaegu polegi.

Hommikul 8 ülesse. Pesemisvõimalus iseenesest oli olemas, aga vett ei tahtnud hästi välja tulla. Väike nire jooksis dušiotsikust ainult. Minul oli oma pahmakat seal suhteliselt võimatu pesta ja valisin kõrvalduši külma veega. Ruum nii väike, et peldikupoti vastas pmst pesed. Aga pole hullu.

China town

šoppajate paradiis. hinnad peaaegu olematud.

Melbourne

Kuna aega jäi Melbourne jaoks ilmselgelt liiga vähe, siis piirdusime ainult päevase šopinguga ja käisime õhtul väljas söömas. Ma pole elusees nii jõledat pastat söönud vist. Aga see selleks. Õhtul tulid veel Jule ja Sascha ka meile seltsiks, vaatasime ostetud asju ja pakkisime oma elu kohvrisse. Lasime sakslastel oma duši võlusid nautida ja paar h hiljem jätsime hüvasti. Jään igatsema neid ja nende punast Mitsu van'i, olid head ajad..

Hommikul 7 ülesse. Aga ajast jäi meil muidu väheks nii et lõpp tuli kiirustades. Kiirelt hommikusöök, kiirelt lennujaama, kiire hüvastijätt.Lõpp tuli nii kähku kätte, et Jannot ja Birksi kallistades ei tundnudki et need meie viimased hetked koos olid.

Check-in'ist läbi ja turvaväravatest läbi minnes tõmmati Anni vahele kohe. Anti kätte mingisugune paber, et loe läbi. Anni siis vaatas tähtsa näoga ja minut hiljem oli tädil läbiotsimisaparaat käes ja juba Annit üle kontrolliski. Katsus ka veel kiirelt. Puhas – võite minna. A ja oma ostetud pähklivõist jäi ta ka ilma. Kahju. See polnd mitte tavaline pähklivõi, pähklitükkidega veel – eriline. Aga no mis sa teed.

Lennukis. No magasime mõned tunnid, magasime mõned veel. 6h juba lennatud ja öeldakse, et kinnitage turvavööd. Me Anniga mõlemad siis valmis maanduma. Ei, lendasime veel 2h... A me lambad arvestasime ajavahe valesti ja süüa ei võtnud. No pole hullu, elasime üle need 8h.

Koos oleme nüüd läbi käinud Blue Mountainsi, Canberra ja suundume Melbourne poole. B M veetsime terve päeva. Sõitsime gondlitega 300m kõrgusel mägede vahel ja kokkuvõttes oli päev küll kohutavalt palav aga väga mõnus, sest seltskond oli ju jälle koos.

Canberra erilisi elamusi ei tekitanud. Käisime rahvusmuuseumis ja töllasime niisama linnas natukene.  Sama kiirelt olime sealt ka läinud. Ööseks kolisime tasuta karavaniparki, kus kell 11 öösel keetsime veel makarone ja lõime telgi ülesse.
Hommikul pool 7 üles ja plaanipäraselt pidime 3-4h pärast Melbournes olema. Aga otseloomulikult tuleb meie teele takistusi. Pool h saime sõita ja ees ootas meid teesulg. Läheduses olevat tulekahju olnud ja nüüd peame ootama kuni tee lahti tehakse.
Potid-pannid välja : Janno keetis mannaputru, Jule tegi kohvivee ja Sascha meisterdas duši. Mida veel elult tahta. Passisime tunni, passisime 2. Kell 12 jäin mina autos magama niiet  täpselt ei teagi mis kell minema sealt saime. Kell 3 olime teel igatahes juba. Tuli väike kaar sisse teha aga hetkel oleme seal maal et Melbourneni natuke üle 100 km.

Sydney

Sweet home Kings Cross. Koht, kus veetsin oma Sydney kuu aega. Tagasi tulla oli palju huvitavam ja tunne isegi kodune. Ööbisin sõber Reinu juures ja käisime hommikul 5ni pidustustel.  Oleks tahtnud kauem olla kui ainult 1 öö.

Hommikul üles ja suund Palm Beachile, Summer Bay'le. 2-3 h und öösel pole ilmselgelt minu jaoks piisav niiet terve autotee sinna sai magatud. Tegime kohustuslikke turistipilte, päevitasime, seisime vees. Seisime, sp et lained nii tugevad et pole võimalik erilisi ujumisliigutusi teha.

Kui Sydneyst ära sõitma hakkasime, saime kõne kaasmaalastelt Birgitilt ja Jannolt. Need lambapead öö läbi sõitnud ja meile järgi jõudnud. JUHUU! Elu läks poole rohkem kohe elavamaks.

Öö veetsime kiirtee ääres telgis. Magada oli kohutavalt kõva, sest madratsit meil ei olnd ja külje all olid pehmenduseks ainult puutoikad. Hommikul varakult ülesse ja läbisime sellised kohad nagu Surfers Paradise, Byron Bay, Coffs Harbour ja Port MacGuire. Esimeses 2 kohas vedelesime natuke aega rannas ja käisime ujumas. Byron Bay on kindlasti koht, kuhu tulevikus tagasi tahaks tulla. Helesinine vesi, valge rand ja rahulik linnaelu. Mõõõnuus. Port MacGuires käisime koaalahaiglas. Õnnestus üks koaala ka tervenisti pildile saada. Ööbimiskohaks valisime tankla kõrval oleva puhkeala. Sascha tegi meile õhtusöögi ja kängurud hüppasid ümber. Edasi juba Sydney kohta.

Fraser Island

No meil ikka pole üldse õnne :D. Janno auto on jälle puru ja Fraserile küll kohale jõudsime, aga nägemata jäid enamus kohad saarel. Ujumas käisime järves ja paari dingot nägime, mis öisel ajal vähemalt minul küll südamele ataki tahtsid põhjustada, aga ligi nad ei tulnud, jalutasid ainult mööda. Need, kes teavad, kuidas mind suveajal Eesti sääsed söövad, kujutage nüüd ette kuidas seal olid hiiglaslikud parmud ja mis nad minuga tegid. Välitingimustes magamise isu on täielikult kadunud.

Janno ja Birks jäid autot parandama, sest see võtab 2-3 päeva. Hetkel istume mina,Anni ja 2 sakslast Mäkis ja mõtleme kuhu ööbima lähme. Ka meie puhkus pole alanud plaanipäraselt. Saab huvitav olema, mis nädala jooksul veel juhtuda annab.

Mis vahepeal toimunud on

Kõigepealt kui meie farmi tabas ka ujutus periood. Piltide pealt näha mis olukord oli. Mitte küll meie jaoks midagi katastroofilist, sest paar päeva hiljem saime juba rohida. 

Janno auto on nüüd väidetavalt ka korras. 1500$ ja sidur,käigukast vahetatud. Aga teada on asi, et meiega juhtub alati midagi niiet ootan huviga mis sellest masinast saab. Ehk proovin isegi sõita, aga juba see on ohtlik teave. Vastupidine liiklus ajab mu pea ilmselgelt segaseks.

Mütsi ostsin omale lõpuks. Peale 13 nädalat töötamist ja päikese käes olemist, lõpuks. Aga vähemalt viimane nädal olin kaetud.

Itaallased on ka meie heast seltskonnast lahkunud, millest on muidugi äärmiselt kahju, sest kellegi üle pole naerda nüüd. Paar päeva enne lahkumist tuli välja köögi kaamera pealt, et Alex oli tund aega sakslaste sööke-jooke tarbinud. Selle peale, kui küsima mindi et miks nii tegid, öeldi vastu et keegi varastas mu tööpüksid ära ja lähme nüüd kontrollime teie karavane et äkki te võtsite. Kesse tahaks tema tööpükse?! Janno müslibatoonid kadusid juba kuu aega tagasi müstiliselt tema töökotist, niiet ei imesta et ka need nemad olid. Muidu nad läksid Perthi vist. Ei tea mis tegema hakkavad seal, otsivad elu mõtet äkki.

Viimased 2 tööpäeva olid üllatavalt kerged. Kas asi oli siis selles, et juba lõpp nii lähedal. Ei tea. Lõpetasime ka muidugi oodatust varem mõlemad päevad. 12st ja viimane tööpäev juba kell 10.

 lunch

Viimasel päeval tuli lõpp nii kiirelt, et ainus mis öelda oskasin oli et ma oma lõunat ei saagi süüa või. Pille hakkas suurest õnnest peaaegu nutma, et koju saab. Anni oli ka endast väljas natuke, et no kuidas nii vara:D Aga vähemalt sai oma motikasõidu tehtud. Pidi olema üks elu lahedamaid kogemusi. Ei tea, ei julgend proovida:D Olen veel liiga väike, et oma noor elu Austraaliasse jätta:D.

nepaallased

 Max,Anni,Fabi,Birgit

  nägemist tööriided!

Tähistasime Janno sünnipäeva ka laupäeval enne pubi. Noormees saab teisipäeval 20a vanaks. Tehti kartulisalatit ja igast muud kraami kõrvale veel. Pubisse jõudsime, sis oli seal kõik meie bossud ees juba. Kõva trall, bossudega tantsu, 24h üleval olekut ja kokkuvõttes väga lahe õhtu oli. Avalikus kohas urineerimise eest võib Aussis 200$ trahvi saada, seda ei tasu teha (ei olnud mina).

 Janno sünnipäeva tähistamine

 bossud

Täna siis pakime, jutustame sakslastega, pakime, sööme Kevini tehtud õhtusööki ja teeme lemmiktegevust pakkimist veel. Kahju on ära minna, 4 kuud juba siin veetnud ja inimestega 24/7 koos olnud. Sakslased on lemmikud hetkel. Hakkan neist kindlasti puudust tundma. 2ga neist lähme homme koos Frieser Islandi poole. Puhkus kõlab lihtsalt suurepäraselt.

Brisbane

Läksime Jannole autot ostma. Ajasin ennast ka Pille Andrease autosse kaasa, kuigi ribivalu andis veel tunda, aga siin karavanis on tapvalt igav. Pikalt detaile ei jõua kirjutada, aga lõpptulemusena veetsime öö Brisbanes, PilleAndrease auto jäi meist maha, sest käigukast ütles üles ja Janno uude autosse võeti kaasa ainult rehvid, raadio ja kõlarid. Jah, Janno sai auto. Mitte küll seda mida soovis aga sai. Vaja teha natuke putitamist ja korras. Poisid rääkisid midagi küünalde??? vahetamisest ja küünlavõtmest ja sidurimingistasjast.

Teisipäeval kukkusin traktori otsast. Rob vist sõitis vastu posti ja nii ma sealt tagant tooli pealt lendasingi. Istun ribivaluga kodus.

Head uut!

 motelli esine

Peale pikki kaklusi ja tülisi, läksin Pille ja Andreasega Toowombasse, ~160 km. Tegelikult ei jõudnud sinnagi, leppisime Warwickiga (mingi ~60km). Teised jäid Stanthorpe aastat vastu võtma.
Pool 10 olime siis kohal ja võtsime omale motelli toa. 11 ajal liikusime välja pubisid otsima, sest ööklubisid ei pidavat seal olema. Üles löödud ja Andrease vaimustav fotosessioon läbitud, leidsime esimese koha - karaokepidu. Seal olime ühe rummikoksi jagu ja uut otsima läksimegi. Leidsime parema koha, noorem generatsioon. 5,4,3,2,1 lugemine ja HAPPYNEWYEAR!!! möödusid minul wc's või baarileti taga. Päris kindel pole, mis kell esimesest kohast väljusin. Igatahes kui mina olin Andreasele ja endale joogi võtnud, tuli paarike ja ütles et uus aasta käes. No mis seal ikka, Head Uut Aastat siis!
Peoga jäin rahule ja väga hea meel oli, et natukeseks Stanthorpest ära sain.Viimasel ajal võib pinget õhus lausa lõigata. Aga uus aasta käes, inimesed on jälle ilusad ja head.
Peale pidu kohustuslik Mäki tiir jälle ja motelli burksi õgima. Maitses hea ja peale kõhutäit avastas Andreas, et meil ju bassein siin ka. Siis oli vaja muidugi riietega sisse ronida kohe. Hommikul ka, aga siis juba illma kleidita. Kella 8ks tellisime hommikusöögi. Pille oli kõige aktiivsem ja nii me Andreasega mõlemad lebotasime ja saime omale hommikusöögi voodis. Aitäh Pille:) Sõin saia ka nagu austraallased, ilma koorikuta (kooriku sõin siiski hiljem järgi). Minu mini voodi oli karavani omast kordades parem, ei tea mis veel PilleAndrease kingsize olla võis..
Ei tulnud küll Eestis ette kujutatud uusaasta veetmist rannas ja välipeol möllutades, aga kõik läks siiski edukalt.

Pillekaga

 

Pille ja Andreas

peale pidu Mäkk

breakfast in bed

Jõululaupäev Aussis

Ei midagi sellist nagu ma ette kujutasin.
Hommikul kell pool 4 üles, 11h tööl halva enesetundega vihmasajus ja õhtuks rampväsinud. Tegime "kiire" poeskäigu ja Janno meisterdas eesti moodi jõulu õhtusöögi. Sööma saime hakata nats enne 12 ööse. Liha, kapsas, kartul - täis pakett ikka, maitses tõesti väga hästi ja tekkis minimaalselt isegi jõulutunnet. Avasime kõik ka oma loosiga saadud kingid.

Üleeile saatsime 3 sakslast ja ühe prantslase ära. Hommikul enne tööd olid kõik köögis ja kallistasime. Muidugi tuli minul jälle paar pisarat, sest oleme kõik üle kuu koos olnud 24/7 ja võiks öelda et meist said head sõbrad. Kõige rohkem on kahju prantslase minekust, sest tööpäevad möödusid koos temaga naerdes. Aga lubas Eestisse külla tulla.

Asemele on tulnud 3 sakslast (Fabian, Kris ja Carola), kes on jällegi igaüks omamoodi huvitav kuju. Ühel on nii pikad ja lokkis juuksed, et saa sa siis seljatagant aru, on ta naine või mees. Aga mees on. Teine poiss on hirmus rahakoguja (mis on ju hea) ja tüdruk on väga jutukas ja kuigi ta pole siinse aja jooksul Austraalias veel palju näinud, on tal siiski palju rääkida. Kas siis reisikaaslasest, kes leidis omale mehe ja kadus peaaegu 2ks kuuks minema või itaallaste käest ostetud autost, mille parandamine ostuhinnast 5x kõrgem oli.

Koristasin täna karavani ka. Me siin väga korda ei loo üldiselt sest töölt tulles on nagunii kõik kohad jälle tolmu ja mulda täis ja riideid on ka suhteliselt võimatu korras hoida. Aga täna võtsin ennast kokku . Istusime siis Anniga puhtas karavanis, panime lõhnaga jõuluküünlad põlema, kuulasime eesti mussi ja tegime kingitust. Otsustasime, et vähegi jõulutunnet luua, teeme loosipakid.

Ostsin jõuluplaadi ka, aga no 2$ eest polegi midagi rohkemat loota – muusika on nagu mobiili tunnusmeloodiad. Aga no polegi meil siin ju päris jõulud, kannatab kuulata küll.

Nägin eile linnas seda samust meest ka kes mu vallandas. Väga kulmu kortsutades läks mööda kui ma talle muigasin. Ju tundis ära. (a muideks nägime paar nädalat tagasi neid tüdrukuid ka, kes puufarmis meiega koos töötasid ja suhteliselt lõbusalt suhtusid sellesse et mina ja teised tüdrukud vallandati. Nüüd olid ise ka sule sappa saanud ja väga sõbralikud olid).

Täna teine vaba päev – teine rahvuspark. Jällegi 6 tarka eestlast, plätude ja tomtom'iga. Tagasiteel võtsime 5x otseteed ja 5x ka ringi keerasime ja lõpuks sealt siiski tagasi, kust tulimegi. Õhtu lõpu tulemus on vihane Pille (ei saanud poodi lauamängu ostma minna), minu poolik varbaküüs, Jannol väidetavalt kõik kohad jalgadel kriibitud.

Teisipäeval käisime Warwickis jälle. Birksi digikas kukkus eelneval päeval suures õhinas vette ja oli vaja uus osta. Ostsin omale ka.

Täna 11 üles, Pille ja Kalla (Andreas) otsustasid rahvusparki minna. Kõndisime kokku ~10km, päike küttis selga ja pilte sai palju.

Homme vaba päev veel, võibolla võtame mõne uue pargi ette.  (homme ostan netti, panen pilte juurde)