Melbourne

Kuna aega jäi Melbourne jaoks ilmselgelt liiga vähe, siis piirdusime ainult päevase šopinguga ja käisime õhtul väljas söömas. Ma pole elusees nii jõledat pastat söönud vist. Aga see selleks. Õhtul tulid veel Jule ja Sascha ka meile seltsiks, vaatasime ostetud asju ja pakkisime oma elu kohvrisse. Lasime sakslastel oma duši võlusid nautida ja paar h hiljem jätsime hüvasti. Jään igatsema neid ja nende punast Mitsu van'i, olid head ajad..

Hommikul 7 ülesse. Aga ajast jäi meil muidu väheks nii et lõpp tuli kiirustades. Kiirelt hommikusöök, kiirelt lennujaama, kiire hüvastijätt.Lõpp tuli nii kähku kätte, et Jannot ja Birksi kallistades ei tundnudki et need meie viimased hetked koos olid.

Check-in'ist läbi ja turvaväravatest läbi minnes tõmmati Anni vahele kohe. Anti kätte mingisugune paber, et loe läbi. Anni siis vaatas tähtsa näoga ja minut hiljem oli tädil läbiotsimisaparaat käes ja juba Annit üle kontrolliski. Katsus ka veel kiirelt. Puhas – võite minna. A ja oma ostetud pähklivõist jäi ta ka ilma. Kahju. See polnd mitte tavaline pähklivõi, pähklitükkidega veel – eriline. Aga no mis sa teed.

Lennukis. No magasime mõned tunnid, magasime mõned veel. 6h juba lennatud ja öeldakse, et kinnitage turvavööd. Me Anniga mõlemad siis valmis maanduma. Ei, lendasime veel 2h... A me lambad arvestasime ajavahe valesti ja süüa ei võtnud. No pole hullu, elasime üle need 8h.