Lähme välja ka ? Endast välja v?

Lennujaam. Mitu h vajalikust ajast varem kohal, et netti minna ja Londonis hostel bookida. Tehtud. Järjekorda. No ei tea kas oleme ikka õiges järjekorras. Lähme teise. Jaa, meie lennu number ja puha. Seisame. Seisame veel. Meie ette jäänud ainult u 15 in. No ei tea. Pool h lennuni jäänud. Asi imelik.

Meie ees olev neiu ütleb, et lennuk on täis. Eile olevat mingi lend tühistatud ja nüüd eilse lennu inimesed läksid tänase lennuga. Mis sa ikka muud teed, kui naerad omaette jälle. Meiega ju juhtub alati..

Aga ega see kõik veel pole.

Me enne targad tegime self check-in'i. No masinas ja omapäi. Jaaa. Targad.

Olime küll targad. Meil oli lennukis koht olemas :D. Asi naljast kaugel. Onu leti taga ütleb, et me magasime lennu siis lihtsalt maha. Nüüd vaja uus pilet osta. Teised, kes lennule ei saanud, viidakse hotelli. Ootasime siis natuke veel, kuni onu meiega tegeleb, kuna meil pidi olema „more complicated situation“. Kui lõpuks talle oma passid andsime, saime kiirelt vastu uue bookingu homsele lennule ja ütles veel et oodake teistega koos, varsti viiakse teid hotelli.

Pandi kõik me 10-15 in minibussidesse ja viidi hotelli. Me ju polegi veel Austraalias hotellis olnud... Püüdsime ennast hotelli ette jõudes vaos hoida ja üritasime mitte suu lahti vaadata. Nii kui toateenidaja tagant uks kinni läks, tegime me Anniga väike kilje ja hüppasime voodisse. Mõnuuuuuuuuuuuuus:D. No igal halval asjal on meie jaoks alati ka hea külg olnud. Oleme ilusas hotellis, kuigi Londonis ei näe midagi.

Samas vaja veel homme lennule jõuda, nii et ei tasu veel hõisata :D.

Sidelõpp.

Malaysia - Kuala Lumpur

Lennukist maha. Õhk nii paks ja lämbe, et no seisa paigal ja hoia käed-jalad laiali, siis vbl ei hakka palav. No saime lennujaama sisse. Valisime siis omale järjekorra ja ootasime. Ootasime veel.. Meie mees oli siis oma kontrollis nii aeglane. Pärast saime aru miks, kui meie kord tuli. Kõigepealt astus Anni julgel sammul, pass käes, otsust ootama, kas saab läbi või viidakse kontrolli jälle. „Anni..Anni..from Estonia..I like your eyes...Where do you study?...What you're doing next?...Vet? Animal doctor? Aaa. Animal doctor...yes...“ Nii. Sai läbi. Minu kord. „Mariana..Mariana..Marianna..Where r you studying? Aaaa...high school, finish..aaa. University. Aaa. My friend think you very pretty.“ Ja nii ta tegi järjest ilmselt kõigiga. Ühte meest hoidis ka kaua kinni, kujutlusvõime tööle panna, siis võib arvata mis ta temale rääkis.

Nii kui busside poole jõudma hakkasime, mis meid linna pidid viima, olid 10 muri juures ja igaüks tahtis oma bussi tirida. Meil nalja kui palju. Valisime bussi, 8RD (30 eeku?), saime palju tähelepanu ja sõitsime tund aega centralisse. Seal oli kohe uus muri juures ja otsustasime, et lähme siis ta takso peale, saame vähemalt hosteli ette (30RD - teist korda sõites sama teed saime 2x odavamalt. lennujaamas juhmid ja ei jagand palju miski maksta võib).

Hostel oli huvitav. Undav konditsioneer, 3 voodit, peegel ja prügikast. No lina moodi asi oli ka voodi ümber ja padi. Õhtul käisime niisama linna peal, söömas ja jalutamas. Sõime jäätist, sest lennujaamas prae juba võtsime (jõle halb kana, aga kõht oli tühi). Jäätis oli suur, ainult ¾ oli sellest jää. Huvitav iseenesest. Veel proovisime durian'i. Anni esmane emotsioon jääb pikaks ajaks meelde.. Tegu oli, võib isegi väita, et kõige halvema asjaga mis elus proovinud olen. Kohalikud ja pilud pistsid kahe suu poolega, minul läks aga igakord nendest mööda kõndides süda pahaks, juba paljast lõhnast. Aga kogemuse võrra rikkamad jällegi. Nagu oleks söönud paljast võid aga kordades hullem. Kuna meil seda nii palju oli, siis andsime mööduvale vana paarile, kes olid pärit Californiast, ka proovida. Näod tõmbusid koheselt krimpsu. A ja durian on hotellides keelatud, lõhna pärast.

Teine päev veetsime 8h poodides...Šoppajate paradiis, nii odavad hinnad, et hindu peaaegu polegi.

Hommikul 8 ülesse. Pesemisvõimalus iseenesest oli olemas, aga vett ei tahtnud hästi välja tulla. Väike nire jooksis dušiotsikust ainult. Minul oli oma pahmakat seal suhteliselt võimatu pesta ja valisin kõrvalduši külma veega. Ruum nii väike, et peldikupoti vastas pmst pesed. Aga pole hullu.

China town

šoppajate paradiis. hinnad peaaegu olematud.

Melbourne

Kuna aega jäi Melbourne jaoks ilmselgelt liiga vähe, siis piirdusime ainult päevase šopinguga ja käisime õhtul väljas söömas. Ma pole elusees nii jõledat pastat söönud vist. Aga see selleks. Õhtul tulid veel Jule ja Sascha ka meile seltsiks, vaatasime ostetud asju ja pakkisime oma elu kohvrisse. Lasime sakslastel oma duši võlusid nautida ja paar h hiljem jätsime hüvasti. Jään igatsema neid ja nende punast Mitsu van'i, olid head ajad..

Hommikul 7 ülesse. Aga ajast jäi meil muidu väheks nii et lõpp tuli kiirustades. Kiirelt hommikusöök, kiirelt lennujaama, kiire hüvastijätt.Lõpp tuli nii kähku kätte, et Jannot ja Birksi kallistades ei tundnudki et need meie viimased hetked koos olid.

Check-in'ist läbi ja turvaväravatest läbi minnes tõmmati Anni vahele kohe. Anti kätte mingisugune paber, et loe läbi. Anni siis vaatas tähtsa näoga ja minut hiljem oli tädil läbiotsimisaparaat käes ja juba Annit üle kontrolliski. Katsus ka veel kiirelt. Puhas – võite minna. A ja oma ostetud pähklivõist jäi ta ka ilma. Kahju. See polnd mitte tavaline pähklivõi, pähklitükkidega veel – eriline. Aga no mis sa teed.

Lennukis. No magasime mõned tunnid, magasime mõned veel. 6h juba lennatud ja öeldakse, et kinnitage turvavööd. Me Anniga mõlemad siis valmis maanduma. Ei, lendasime veel 2h... A me lambad arvestasime ajavahe valesti ja süüa ei võtnud. No pole hullu, elasime üle need 8h.

Koos oleme nüüd läbi käinud Blue Mountainsi, Canberra ja suundume Melbourne poole. B M veetsime terve päeva. Sõitsime gondlitega 300m kõrgusel mägede vahel ja kokkuvõttes oli päev küll kohutavalt palav aga väga mõnus, sest seltskond oli ju jälle koos.

Canberra erilisi elamusi ei tekitanud. Käisime rahvusmuuseumis ja töllasime niisama linnas natukene.  Sama kiirelt olime sealt ka läinud. Ööseks kolisime tasuta karavaniparki, kus kell 11 öösel keetsime veel makarone ja lõime telgi ülesse.
Hommikul pool 7 üles ja plaanipäraselt pidime 3-4h pärast Melbournes olema. Aga otseloomulikult tuleb meie teele takistusi. Pool h saime sõita ja ees ootas meid teesulg. Läheduses olevat tulekahju olnud ja nüüd peame ootama kuni tee lahti tehakse.
Potid-pannid välja : Janno keetis mannaputru, Jule tegi kohvivee ja Sascha meisterdas duši. Mida veel elult tahta. Passisime tunni, passisime 2. Kell 12 jäin mina autos magama niiet  täpselt ei teagi mis kell minema sealt saime. Kell 3 olime teel igatahes juba. Tuli väike kaar sisse teha aga hetkel oleme seal maal et Melbourneni natuke üle 100 km.

Sydney

Sweet home Kings Cross. Koht, kus veetsin oma Sydney kuu aega. Tagasi tulla oli palju huvitavam ja tunne isegi kodune. Ööbisin sõber Reinu juures ja käisime hommikul 5ni pidustustel.  Oleks tahtnud kauem olla kui ainult 1 öö.

Hommikul üles ja suund Palm Beachile, Summer Bay'le. 2-3 h und öösel pole ilmselgelt minu jaoks piisav niiet terve autotee sinna sai magatud. Tegime kohustuslikke turistipilte, päevitasime, seisime vees. Seisime, sp et lained nii tugevad et pole võimalik erilisi ujumisliigutusi teha.

Kui Sydneyst ära sõitma hakkasime, saime kõne kaasmaalastelt Birgitilt ja Jannolt. Need lambapead öö läbi sõitnud ja meile järgi jõudnud. JUHUU! Elu läks poole rohkem kohe elavamaks.

Öö veetsime kiirtee ääres telgis. Magada oli kohutavalt kõva, sest madratsit meil ei olnd ja külje all olid pehmenduseks ainult puutoikad. Hommikul varakult ülesse ja läbisime sellised kohad nagu Surfers Paradise, Byron Bay, Coffs Harbour ja Port MacGuire. Esimeses 2 kohas vedelesime natuke aega rannas ja käisime ujumas. Byron Bay on kindlasti koht, kuhu tulevikus tagasi tahaks tulla. Helesinine vesi, valge rand ja rahulik linnaelu. Mõõõnuus. Port MacGuires käisime koaalahaiglas. Õnnestus üks koaala ka tervenisti pildile saada. Ööbimiskohaks valisime tankla kõrval oleva puhkeala. Sascha tegi meile õhtusöögi ja kängurud hüppasid ümber. Edasi juba Sydney kohta.