Üleeile saatsime 3 sakslast ja ühe prantslase ära. Hommikul enne tööd olid kõik köögis ja kallistasime. Muidugi tuli minul jälle paar pisarat, sest oleme kõik üle kuu koos olnud 24/7 ja võiks öelda et meist said head sõbrad. Kõige rohkem on kahju prantslase minekust, sest tööpäevad möödusid koos temaga naerdes. Aga lubas Eestisse külla tulla.
Asemele on tulnud 3 sakslast (Fabian, Kris ja Carola), kes on jällegi igaüks omamoodi huvitav kuju. Ühel on nii pikad ja lokkis juuksed, et saa sa siis seljatagant aru, on ta naine või mees. Aga mees on. Teine poiss on hirmus rahakoguja (mis on ju hea) ja tüdruk on väga jutukas ja kuigi ta pole siinse aja jooksul Austraalias veel palju näinud, on tal siiski palju rääkida. Kas siis reisikaaslasest, kes leidis omale mehe ja kadus peaaegu 2ks kuuks minema või itaallaste käest ostetud autost, mille parandamine ostuhinnast 5x kõrgem oli.
Koristasin täna karavani ka. Me siin väga korda ei loo üldiselt sest töölt tulles on nagunii kõik kohad jälle tolmu ja mulda täis ja riideid on ka suhteliselt võimatu korras hoida. Aga täna võtsin ennast kokku . Istusime siis Anniga puhtas karavanis, panime lõhnaga jõuluküünlad põlema, kuulasime eesti mussi ja tegime kingitust. Otsustasime, et vähegi jõulutunnet luua, teeme loosipakid.
Ostsin jõuluplaadi ka, aga no 2$ eest polegi midagi rohkemat loota – muusika on nagu mobiili tunnusmeloodiad. Aga no polegi meil siin ju päris jõulud, kannatab kuulata küll.
Nägin eile linnas seda samust meest ka kes mu vallandas. Väga kulmu kortsutades läks mööda kui ma talle muigasin. Ju tundis ära. (a muideks nägime paar nädalat tagasi neid tüdrukuid ka, kes puufarmis meiega koos töötasid ja suhteliselt lõbusalt suhtusid sellesse et mina ja teised tüdrukud vallandati. Nüüd olid ise ka sule sappa saanud ja väga sõbralikud olid).
