Sõnad, mis meid siiamaani kummitamas käivad on "rubbish" ja "no refunds!". Esimene siis farmis, kus me töötame. Hiinurid on igas vaos meil kannul ja sorteerivad maasikaid meie kastidest. Pooled viskavad minema ja karjuvad "rubbish, rubbish". Teist kuuleme igapäevaselt Kylie ja Doc'i käest, kui üritame oma raha tagasi saada. Mida meile ilmselgelt ei anta.
Doc Spiros – elav legend Cobaalture's. Tuntud kui petis, kes kutsub oma "hostelisse" backpacker'eid, võtab neilt rendiraha ja tööd ei leia. B googeldas ta nime ja vastuseks tulid mitmed artiklid, et mees on olnud uurimise all mitmeid kordi, temast on telekas räägitud, pildid pidid linnas igalpool olema. Meie muidugi midagi ei teadnud alguses. Naabripoisid rääkisid veel, et talle on mitmeid kordi tappa antud selle jama korraldamise eest ja isegi siis ta raha tagasi ei anna. Mees on järjekindel, ise nii väike päss aga jube kaval. Mängibki selle peale, et ükski backpacker ei hakka kohtusse minema raha tagasi saamiseks ja lihtsalt lahkub, sest kohus võtab ilmatuma kaua aega.
Meie kaasohvrid:
2 venelannat, paarike Eestist ja kõrvalkorteris veel 2 prantslast, 2 rootslast.
Venelannad on 2 päeva meiega maasikafarmis käinud koos ja on samuti väga pettunud nii oma elukohas kui ka palgas. Eestlased ei tulnud üldse meiega tööle kaasa, vaid läksid kohe raha tagasi nõudma ning käisid ka politseis. Ei läinud läbi. Prantslased käisid samuti politseis ja lahkusid Cobaalture'st järgmisel hommikul. Nemad ei olnud siin raha pärast, vaid selleks et teha farmi tööd ja saada 2. aasta viisa. Minema läksid seetõttu, et tööd lihtsalt ei ole ja mõttetu siin passida.
Oma vähese teenitud raha peaksime kätte saama neljapäeval. Doc lubas meile ka uue töö leida, kuid see kõik on vähe tõenäoline. Eks me näe nädala lõpus.
Reedega saab meil nädal aega täis siin elamisest. Tingimustega hakkame juba harjuma, aga mingid putikad söövad meid ikka õhtuti ja linad haisevad. Tahaks juba edasi liikuda!
Leidsimegi uue töö endale, mis hakkaks 9ndal oktoobril, täpselt siis kui meil siin 2 nädalat täis saab ja ära liiguks. Selleks aga oleks vaja see 1 nädal veel tööd teha, et natukenegi raha kaasa teenida.
Uuest tööst: puude istutamine, Stanthorpe's. Palk on hea, asukoht küll middle of nowhere, aga poleks hullu. Töö 5 päeva nädalas, nädala lõpus peab alles renti maksma, mis meile on väga sobilik, sest siit teenitud raha võimaldab ainult kohalesõitu ja toidu kaasa ostmist, kui sedagi. Hostel on ainult tüdrukutele (millest tekib meil igasuguseid mõtteid. Miks ainult tüdrukutele? Äkki on litsimaja?), 8 tüdrukut ühes toas, netti pole ja iga nädala lõpus viiakse kogu kamp linna supermarketiss, kust peab ära ostma nädala toidu. Kui raha saab hästi, siis miks mitte, peame väga edukalt ilma Internetita vastu, sest seltskond meil väga lõbus ja oleks jälle omaette kogemus.
Mõtlesin üks päev sellele, mis oleks saanud siis kui oleksin jäänud Sydneysse ja siia mitte tulnd. Kas ma kahetsen tulekut? EI. Kuigi kogemus on algusest peale natuke õõvastav olnd, siis kokkuvõttes ongi see, et elu õpetab. Kuskil mujal ma selliseid tingimusi ei koge. Elu on seiklus! Ja inimesed mu ümber väga positiivsed ja huumor on igapäevane. Palju saab ingliskeelt praktiseerida. Niiet ma ei vahetaks seda kogemust kindlasti mitte selle vastu, et oleksin saanud tööd kruiisilaeval. Ettekandja tööd võin ma teha hiljem linnas, siinne töö ja eluolud on aga hoopis teine klass. Iga päev on nii palju uut mida kogeda ja selleks ma Aussi tulingi, et sellest saaks eluks ajaks meeldejääv seiklus.
PS! Liisu, varsti näeme! :)
No comments:
Post a Comment