Aeg muutusteks. Mannu võtab ette ~2-3 kuuse tripi farmidesse, koos Anni ja Birgitiga. Liisu jääb Sydneysse töötama.
Kruiisilaevalt tuli ka tegelikult vastus, et nii Mannu, Birks kui Anni on kõik oodatud töötam, aga meie, julged Eesti tüdrukud, jätsime selle variandi kasutamata ja otsustasime siiski edasi liikuda. Maal ju palju põnevam, mida kõike ette tulla ei või..

Ja tõesti – MIDA KÕIKE ETTE TULLA EI VÕI.

Ostsime kolmekesi – mina, Birks, Anni - bussipileti marsruudil Sydney-Brisbane. Bussisõit kestis 16,5h ja oli oodatust paljugi etem. Polnud hullu midagi, vahepeatused olid pikad ja sai osta süüa või niisama väljas istuda. Hõivasime muidugi kolmekesi 6 inimese kohad, et igaühel oleks võimalus kuidagigi külili visata. Poleks seda teinud meie, oleks selle võimaluse kasutanud keegi muu, sest buss oli päris täis ja ainult üksikud kohad olid vabad. Aga meil läks õnneks.
Hello Brisbane!
Linnaga me tutvuda ei saanud, sest hüppasime kohe rongi peale et teha tunnikene sõitu väikelinna nimega Cobaalture. Hüppasime suhteliselt pea ees vette, sest hosteli omaniku ja farmeriga oli minimaalselt telefonis räägitud ja nende jutt oli lõpptulemusena 90% ulatuses ilustatud. Kõigest täpsemalt siis:
Saabusimegi siis tunni pärast peatusesse Cobaalture. Jaama ees seistes tegi B väikse telefonikõne ja lubati peale korjata meid. Natukese aja pärast oligi meie juures naine, kelle nimeks Kylie. Kõik tundus tore ja olime õnnelikud et kohe hostelisse saame ja juba järgmine päev tööle hakkame. Kylie sõidutas meid natuke linna vahel ringi ja näitas, kus miski asi asub. Järgmisena pidime minema läbi kontorist, kus ära maksta hosteli rent. See tehtud, viis ta meid maja juurde, mis pidi saama meie koduks vähemalt 2ks nädalaks... (vahelausena see, et kui sinna „kontorisse“ astusime, siis arvasime et seal enam ikka hullemaks ei lähe: kontoris olid madratsid maas, pudelid igalpool, mingi vanamees magas hambad laiali tagahoovis, kõik asjad olid laiali ja ime, et ta üldse sealt midagi üles leidis)
Jõudsime oma „uue kodu“ ette... okei, ehk on seest parem kui väljast. Ja papapaprappapapapaaaa! Ei olnud parem. Ehmatus oli päris suur. Et mitte pikalt ja detailselt kõike kirjutama hakata, teen lühidalt:
*põrandakate on auklik
*diivani ega toolide peale istuda ei julge
*külmkapi sügavkülm on hallitust täis
*tekke/patju pole
*tunne on nagu elaks keldris
*aknast välja ei näe, sest mingid imelikud latakad on ees, mis läbi ei paista
*kraanikausis olid pesemata nõud, mingi lina ja palju mustust
*kapi seina peal oli kiri kuupäevaga, millal viimane koristamine oli – august 2003 (see sisaldas siis põrandate pesemist ja ... rohkem midagi)

Naabripoisid laenasid meile alustuseks ühe teki, niiet see teeb kokku siis 3 peale kaks tekki, sest Annil on endajagu kaasas. Hiljem rääkisid veel, et siinkandis õhtul jalutamas pimedas käia ei tasu ja uksed alati lukku.
Esimene õhtu magma jääda ei julgenud...

Laupäeva hommikul oli äratus kell 6. Väike söök ja tööriided selga ning auto peale. Meie sõbrants Kylie lubas meid maasikafarmi viia:). Selle eest ta tahtis saada aga igaühe käest 5$. Okei, andsime. Lubas järgi ka tulla.
Maasikafarmi jõudes nägime ainult suurt hulka hiinureid. JÄLLE. Aga pole hullu, saab tööle hakata vähemalt. Teadsime et raha saab vähe, aga ikka proovime. Igaüks pidi võtma oma „trolli“, kuhu peale panema maasikakaste. (panen pildi ka) Läksime kastide järgi. Kastide virnad olid nii kõrged, et kui Birks sealt haaras siis olid kõik kohad kaste täis. Saime naera natuke aega, hiinurid vist väga ei naernud.. Hakkasime siis põllu poole sammuma, oma trolli järgi tirides. Näidati meile vagu ette ja korjamistehnika ning võisime alustada. Birks tegi kõige kõvema korjamise esimese raksuga. Tal oli hea vagu ka, meie Anniga saime sitemad :D. Töö polnud raske, tegime seda täitsa meeleldi. Lõunapaus oli meie jaoks liiga pikk ja tahtsime juba uuesti korjama asuda. Tagasi tööle asudes rääkis meile hiinur nimega Sunny, et maasikad nii väikesed ja töö lõppeb kohe varsti otsa. Eelnevatel nädalatel olevat ta saanud üle 1000$ nädalas, see aga pidi nii väike farmi olema et sealt pole lootust midagi teenida. Seda mõistsime ka meie, kui oma kilod ära kaalusime ja ligikaudu arvestasime palju me saama peaks. Seda oli ilmselgelt vähe. Mõelge ise kui 6 päeva nädalas teeks sellist tööd ja raha saaks ainult nii palju et sõita iga hommik tööle ja tagasi + söök. Puudu jääks ainult üüriraha veel:D. Niiet see koht tuleb maha kanda.
Tööpäev läbi (5h, sest rohkem lihtsalt polnud teha seal midagi), helistasime Kyliele, et ta meid peale korjaks. Vastu ta telefoni ei võtnud. Helistasime siis farmi omanikule, kellega olid rääkinud B&A ka enne siia tulekut. Suurt tarka ta mulle ei rääkinud, küsis aind korduvalt ja hästi aeglaselt: What is your name?? When will you finish your work???? Üritasin mis ma üritasin, aga kokkuvõttes ei tabanud ta vist ikkagi ära, et me olime juba ammu töö lõpetanud ja et me oleme need 3 tüdrukut kes on Eestist pärit ja kelle ta siia tööle võttis. Võimatu missioon... Ta oli raudselt tarbind midagi.
Lõpuks pool 3 saime siis auto peale (ootasime ~1,5h et keegi meile järgi tuleks). Sõbrants Kylie oli kohe kärme uuesti bensuraha küsima. 30$ edasi-tagasi kokkuvõttes:). Ja ütles veel et ega ta meid igapäev viima ei hakka:D. Enne meie saabumist oli jutt, et nii kui hostelis sees olete, on automaatselt teil farmi töö, kus teenite ~170$ päevas + farmi transport on olemas. (samamoodi pidi olemas olema nett, kalastamisvõimalused jne – netti saab seal „kontoris“ kus on üks arvuti ja pool õnge on meil samuti toas)
Nüüd oleme siis sealmaal, et vaja on siin see 2 nädalat vastu pidada et edasi liikuda. Selleks aga peame me siin tasuvat tööd tegema et sõidu- ja elamisraha oleks. Võtame sõbrantsi ette, et ta meile nüüd parema töö otsiks ja ei ajaks enam sellist jama.
Üldiselt peale kõike seda jama mis siin toimub, oleme me siiski positiivsed ja nagu Anni ütleb, siis sellel peab mingi põhjus olema et me praegu niimoodi vaevleme:). Peab tulema midagi head kokkuvõtteks. Ja hakkama saame me igaljuhul!